Rubriigid
Uncategorized

Tavaline ja ebatavaline piim

„Kas teil tavalist piima ka on?“ küsib nõutu härra hoides ühes käes musta kohviga topsi ja teises käes kaerapiimapakki. Seda küsimust meile ikka aeg-ajalt esitatakse, kui mõnel väliüritusel oma pop-up kohviku avame. Tavaliselt vastame nii: „Meil on täiesti tavalist kaerapiima“ või siis: „Lehmapiima meil ei ole jah.“ Ma saan ju aru küll, et „tavalise piima“ all mõeldakse „lehmapiima“. Või kas alati ikka mõeldakse?

Kelle või mille piim?

Kevadel küsisin ühe oma algklassi õpilase käest, mis on tema lemmikjook. „Piim“, vastas ta kähku. „Kelle piim?“ pärisin edasi. Tahtsin teada, kas moodsa aja lapse jaoks tähendab piim iseenesestmõistetevalt lehmapiima.Laps vaatas mulle kerges segaduses otsa, mõtles viivu ja vastas: „Alma piim“. Sõna „piim“ ei seostunud sellele kümneaastasele poisile automaatselt lehmaga. Piim tuleb tänapäeval poest või tehasest, nii vähemalt tundub.

Sealsamas poes müüakse ka „ebatavalisi“ piimasid ehk kaera-, kookos-, kanepi- vm taimset piima. Nende piimade riiul on pea sama pikk ja kõrge kui tavaliste ehk loomsete piimade oma. Võime nüüd vaielda selle üle, kas taimsete piimade tootjatel on õigust neid „piimadeks“ nimetada ja mida see meie tuntud ja turvalise maailmapildiga teeb. Kas definitsioonide lahingul on õigupoolest mõtet, kui „ebatavalised“ piimad täidavad oma ülesande sama hästi kui „tavalised“ piimad ehk teevad musta kohvi täidlasemaks ja heledamaks? Tõsiasi on see, et järjest rohkem tarbijaid valivad just „ebatavalise“ piima kui maitsvama, tervislikuma või maailmavaatelt sobilikuma alternatiivi „tavalisele“ piimale. Kusjuures kaltsium, D ning B12 vitamiinid on neis kenasti olemas.

Libamaailm

Puutun aeg-ajalt ühiskonnas kokku arusaamisega, nagu elaksid veganid mingis paralleel-vegan universumis, kus nad toituvad ainult liba-vorstist, liba-juustust, liba-munast ja liba-kalast. Kus kõikidele toiduainetele on leiutatud oma vegan vaste ja vegan poed sarnanevad apteekidega ehk riiulid on täidetud ainult super food pulbrite ja energiabatoonidega. Nii dramaatiline see asi pole. Elame ikkagi teiste inimestega samas maailmas,kus meile kõigile on kättesaadavad täpselt samasugused söödavad taimed. Me sööme neid lihtsalt rohkem ja loomset ei tarbi. Terviseteadliku vegani lemmikriiul on supermarketis aed- ja puuviljalett. Minu lemmiktoidud on näiteks kartul ja rukkileib. Väga tavaline eestlase toit, ütleksin ma. Sama tihti, kui küsitakse minult „tavalise“ piima kohta, uuritakse ka seda, kas kohv ja friikartulid, mida me kohvikus pakume, on ikka „tavalised“ või et kas veganid söövad siis nisutooteid ka. Kohviuba, kartulimugul ja nisutera on taimede osad, nii et sööme küll. Me polegi (kahjuks) nii ebatavalised, nagu kellelegi võib esmapilgul tunduda.

Ebatavalisus rikastab

Mõistan, et taimetoitluse populaarsuse kiire kasv koos loomsete toitude alternatiividega (need samad libajuustud ja libaviinerid) võib tunduda veel ebatavaline, et mitte öelda isegi kahtlane nähtus. Kõik uus ei ole automaatselt parem kui vana, selge see, kuid antud juhul aitab taimetoitlus säästa loomade elusid, hoida/parandada inimese tervist ning kokku hoida meie koduplaneedi ressursse. Ja need on faktid, millele on minu arvates võimatu vastu vaielda.

Taimetoitlase jaoks pole kaerapiimas midagi ebatavalist. Õigupoolest on kaerapiim (legendaarse kaerakile tooraine) ja kanepipiim olnud meie esivanematele tuttavad juba ammusest ajast (vt Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit“). Nagu ka paljud teised taimetoidud. Regilaul Kodaverest annab teada, et jumalal oli palju lapsi: hernes, lääts, uba, naeris, kaalikas, kapsas, oder, kaer, nisu, rukis, kanep ja tatar. Nii et taimseid piimasid ja neist valmistatud toite võib täie õigusega Eesti traditsioonilisteks toitudeks pidada. Tänapäeval me neid enam palju ei söö.Üheks põhjuseks on see, et poes kodumaiseid taimepiimu veel ei müüda.

Rohkem kodumaiseid taimepiimu

Taimetoitlus on muu hea hulgas avardanud minu silmaringi ja teravdanud maitsemeeli. Näiteks igatsesin ka mina mõnda aega taga seda „tavalist“ piima, sest must kohv tundus liiga mõru ja taimne piim harjumatu. Siis aga avastasin kodumaised maheröstikojad ja koos nendega sain osa kohvi tõelisest maitseelamusest. Kohvinautlejad joovad head kohvi mustalt ja ilma suhkruta, tean ma nüüd.

Niisiis. Soome, Rootsi ja Venemaa kaerapiimad on küll väga head, kuid aeg on küps meie enda esimese kaerapiima sünniks! Eesti kliima ja muld sobivad kaerale väga hästi, seda on tõestanud aeg. Nii et talunikud ja tootjad – kiirustage! Kes tuleb esimese kaerapiimaga turule, jääb alati esimeseks ehk ebatavaliseks ning ebatavalisus (loe: originaalsus) on ärimaailmas alati müügiargument. Esimene saab ainult üks olla. Sest ma luban teile, et juba mõne aasta pärast pole eestimaises kaerapiimas enam midagi ebatavalist. Maailm muutub koos inimeste suhtumisega maailma. Times, they are-a-changin ́. See on üks väga tavaline protsess.

Kadri Karu
Vegan ettevõtja ja inglise keele õpetaja