Rubriigid
feminism

Ekspluateerimine ja patriarhia

Kuidas me saame eeldada, et ühiskond, mis põhineb (vähemalt osaliselt) patriarhaadi võimul, muudab paradigmat naiste ekspluateerimise ja objektistamise osas, kui me ei muuda  paradigmat oma igapäevaelus, mis puudutab naissoost loomade ekspluateerimist ja objektistamist meie endi poolt?

Meie argumendid jätkamaks naissoost loomade kasutamist, ekspluateerimist ja tapmist, on väga sarnased neile, mida pruugitakse, et kasutada ja ekspluateerida naisi ning viia naiste suhtes ellu igasugust kirjeldamatut vägivalda. “Nagu näiteks?” küsite. Meil on seda vaja. Oleme seda alati nii teinud. Traditsioon. Religioon. Kultuur. Nad pole intelligentsed. Nad on meist alamad. Meil on võim ja neil mitte. Mind ei huvita. Tahan, mida tahan. Elatan end nii. See on loomulik olukord.

Kui me räägime kõikide oma kõige haavatavamate õdede kaasamisest – feminismi, võrdsuse ja õigluse mõttes, peame kaasama ka loomadest õed. Ka nemad on haavatavad, nagu meie. Nad on aistmisvõimelised, nagu meie.

Piim ja munad on ekspluateerivad, kehalised produktid, mida toodavad ainult naiste kehad. Piimatoodete puhul on lehmad allutatud pidevale rasestamise, raseduse, sünnitamise ja mehhaniseeritud laktatsiooni tsüklile. Piima saamiseks tuleb lehmad enne sünnitust esmalt sunniviisiliselt kunstlikult seemendada. Pärast sündi võetakse neilt lapsed kohe või väga lühikese aja jooksul ära. Kurvastavad emalehmad leinavad häälekalt oma beebisid ja väljendavad kaua madalaid helisid. Pole põhjust eeldada, et teised loomad ei tunne sarnast valu, kui eraldame nad oma lastest, ja seda tunnistas isegi Maimonides* enam kui 800 aastat tagasi.

Naissoolisena sündides võib lehmalapsele osaks saada oma ema saatus. Meessoolisena sündides tapetakse nad vasikaliha või veiseliha jaoks. Mõlemal juhul ei näe vasikad enam kunagi oma emasid ning karjaloomade jaoks on selline kaotus ja eraldamine püsiv vaimse ja emotsionaalse piina allikas.

Mis puutub emade tervisesse, siis kannatavad emalehmad mastiidi all, mis on väga valus seisund, mille all võivad kannatada ka imetavad inimesed. Haigusseisundist pärinev mäda ja muud infektsioonid võivad lehmapiima jõuda. Lüpsilehmad ei sure lopsakal rohelisel karjamaal vanadusse, nagu reklaamid tahaksid meid uskuma panna. Kui lüpsilehmad ei suuda enam suures koguses piima toota, tapetakse nad nendes samades tapamajades, kus tapetakse ka veiseliha jaoks kasvatatud veised. Lüpsilehma keskmine eluiga on neli kuni kuus aastat, loomulik eluiga aga viisteist kuni kakskümmend aastat. Ja enne kui arvame, et „vähemalt lehmadel oli elu”, peame arvesse võtma nii pidevat valu nende elus kui ka tõsiasja, et meie toome lehmad ellu, ainult selleks, et neid ekspluateerida.

Mis on selliste asjaolude põhjus? Lihtsalt, et inimesed saaksid juua piima, mis on mõeldud lehma poja toitmiseks ja kasvatamiseks. Me oleme ainus liik, kes toitub teise liigi ema piimast, ja ainus liik, kes jätkab piima tarbimist pärast rinnast võõrutamist, kui selle piima järgi pole enam mingit toitumisvajadust.

Munade puhul on ekspluateerimise tsükkel sarnane. Munakanu on valikuliselt aretatud, et nad muneks tohutul hulgal mune, mis ületab kanade vabas looduses elavate sugulaste võimed ja tsüklid. Kui munad on koorunud, gaasitame või jahvatame isased tibud elusalt, protsessis, mida nimetatakse purustamiseks, sest nad on inimeste tarbeks väärtusetud – nad ei mune.

Lihatarbimiseks aretame valikuliselt broilerikana, luues koletus suuruses rinnad, et saaks müüa rohkem liha ja et kasumimarginaalid tõuseksid. Kanad tapetakse mõne kuu vanuselt, samas kui nende loomulik eluiga jääks seitsme kuni kaheksa aasta vahele.

See, et loomad tajuvad maailma teisiti kui meie, või et nad näevad meist täiesti erinevad välja või et nad on meist vähem intelligentsed, on ebaolulised kaalutlused seoses nende põhiõigusega elada, ilma et nad oleks kaup. See põhiõigus on neil ühine kõigi inimestega, nii nagu naised väärivad samu põhilisi inimõigusi kui mehed, olenemata nende nahavärvist, rahvusest, võimetest, puudest, seksuaalsest sättumusest, suurusest, religioonist või soolisest identiteedist.

Piima- ja munatööstus kasutab naissoost loomi, nende reproduktiivsüsteemide tõttu. Neid kasutatakse ära, sest nad on naissoost. See peab meid, naisi, kõnetama. Lisaks on need tööstusharud – ja pole oluline, kas tegu on tööstuslike või emme ja issi farmidega, sest vaid suurusjärk muutub – sama surmavad ja kohutavad kui lihatööstus.

Peame valima veganluse oma õdede tõttu, kes ei ole inimesed, nii et meie sõnad kõigi naiste kaasamise kohta omaks tõelist tähendust. Kui me ei suuda kõrvale heita loomade igapäevast, kohutavat ärakasutamist ja surma ning kui me ei kujuta ette, et hakkame veganiks, sest me ei suuda maitsvast roast loobuda, siis kuidas me kujutame ette, et patriarhaat loobub kunagi oma maitsvast status quost? Miks nad peaks?

*Maimonides ehk Moses ben Maimon – keskaja õpetlane ja filosoof.

Katkend raamatust: Emilia A. Leese and Eva J. Charalambides. “Think Like a Vegan: What Everyone can Learn from Vegan Ethics”