Keskkond

2017. aastal toodeti maailmas 909 miljonit tonni loomset piima. Sellest 600 miljonit tonni on lehmapiim. India toodab umbes 20% loomsest piimast. Ameerika Ühendriikides, kus toodetakse kõige rohkem lehmapiima, toodeti umbes 12% maailma piimast. Vahemikus 2005-2015 kasvas piimatoodang üle maailma 30%. Hinnanguliselt on maailmas hetkel umbes 264 miljonit lehma. Eestis on 2020. aasta seisuga 85000 piimalehma, kes andsid keskmiselt 9633 kilogrammi piima aastas. Kokku toodeti 2020. aastal Eestis 821 500 tonni piima.

Kahjuks teavad vähesed, et loomsete produktide, sh loomse piima tootmine on üks peamisi kliimasoojenemise põhjustajaid, looduslike elupaikade ja liigirikkuse hävitajaid.

Reostus

Keskmine piimalehm toodab päevas 64 liitrit sõnnikut ja uriini. Halvasti majandatud sõnnik eraldab kasvuhoonegaase, saastab vett ja õhku ning kahjustab eluslooduse elupaikasid. 200 lehmaga farm võib toota oma jäätmega sama palju lämmastikku kui 10000 inimesega asula. Suurpõllumajandusest saadav sõnnik on täis antibiootikume ja kemikaale. See võib saastada lähedal elavate inimeste joogivee ning kemikaalid satuvad ka loodusesse. Lisaks vee ja pinna saastamisele reostavad farmid ka õhku, mida võivad kinnitada nende lähedal elavad inimesed. Lehmadele vajamineva toidu kasvatamiseks kasutatakse väetiseid, herbitsiide ja pestitsiide, mis ohustavad inimeste tervist, loodust, reostavad vett ning tühjendavad mulla toitainetest.

Kasvuhoonegaasid

Piima ja muude loomsete võetuste tootmisel alahindavad inimesed tekkivaid kasvuhoonegaase umbes 30-kordselt. Tegelikkuses pärineb 60% kasvuhoonegaasidest loomakasvatusest, sealhulgas piimatööstus põhjustab 20% kasvuhoonegaasidest, ületades isegi transpordisektorit. Piimatööstus toodab suures koguses metaani, mis on kliimale 25 korda ohtlikum kui süsinikdioksiid. Metaanist veelgi ohtlikum on sõnnikust eralduv dilämmastikoksiid, olles 300 korda ohtlikum kasvuhoonegaas kui süsinikdioksiid.

Vee raiskamine

Taimsed piimad kulutavad vähem vett, kui loomne piim. Piimalehm võib juua päevas kuni 150 liitrit vett. Suurpõllumajanduses ei toitu lehmad rohust, nagu loodus seda ette näeb, vaid neile söödetakse erinevaid teravilju, maisi ja soja. Soja ja teravilja kasvatamine nõuab palju vett, eriti arvestades piirkondi, kus soja kasvatatakse aastaringselt. Näiteks Brasiilias kasvab soja rohkem kui üheski teises maailma riigis peale Ameerika Ühendriikide, kuid Brasiilia erineb selle poolest, et seal võib kliima tõttu kasvatada soja aastaringselt – ilm lubab aastas kahte kuni kolme saaki. Brasiilias ei saja aga aastaringselt vihma – aasta jooksul on mitu kuud, kus sademeid on väga vähe. Seetõttu on loodud kastmissüsteemid, mis kasutavad lüpsilehmade söötmiseks kasutatava soja kasvatamiseks suures koguses vett.

Palju vett kulub ka suurfarmide puhastamiseks, et vältida bakterite ja haiguste levikut intensiivsetes loomapidamise tingimustes. Ühe lehma kohta kulub näiteks Ameerika Ühendriikides kuni 567 liitrit vett päevas, sealhulgas joogivesi ja puhastamiseks kuluv vesi.

Eestis kulutavad lehmad samuti kuni 150 liitrit vett päevas, sealhulgas kulub 1 liitri piima tootmiseks 8 liitrit vett ning 1 kg kuivaine seedimiseks kulub 8 liitrit vett. Päevas 50 kg piima andev lehm võib tarbida aga kuni 200 liitrit vett.

Maa kasutamine

Et saada üks klaas piima ühe aasta vältel, läheb vaja 650 ruutmeetrit maad. See on enam kui 10 korda rohkem kui läheks vaja näiteks kaerapiima tootmiseks. Kui inimesed ei tarbiks liha ja piimatooteid, oleks toidu tootmiseks vaja 75% vähem maad ning ometi jätkuks kõigile piisavalt toitu. Loomakasvatus kasutab 83% põllumajandusmaast, kuid annab ainult 37% valkudest ja 18% kaloritest.

Uute põllumajandusmaade rajamine looduse arvelt on aga praegu peamine liikide massilise väljasuremise põhjus, sest 86% kõikidest elavatest imetajatest on nüüd põllumajandusloomad või inimesed.

Allikad